Muinasjutt Klaabu muinasjutust

See lugu juhtus ühel hilisel õhtutunnil, kui kõik väikesed lapsed juba magasid. Õigemini peaaegu kõik, kuna ühes suures kortermajas elav poiss lamas sooja suleteki all ja vaatas ainiti aknast välja. See oli igati mõistetav, sest kui taevas on korraga nii tähed kui kuu, kulub kogu uinumiseks mõeldud aeg nende uurimisele. Korraga märkas väikemees, et keegi kõõlub kuusirbil. Ta oli juba viieaastane ning teadis, et sellised asjad ei saa päriselt juhtuda, kuid siis kukkus see keegi „potsti„ poisi voodi ees olevale triibulisele põrandavaibale ning nüüd polnud enam kahtlustki, et need asjad juhtusid tõepoolest päriselt!

„Tere, mina olen Klaabu!“ teatas tulnukas rõõmsalt ning kõditas oma uut sõpra peast väljaulatuva krimbliga. „Mis sa teed, kõdi ju!” kihistas poiss ja seletas uhkelt, et tema on Urmas ning homme läheb ta päris oma lasteaeda! Seda kuuldes muutus Klaabu pilk unistavaks, ta pilgutas ripsmeid ja õhkas:  „Küll ma tahaksin ka endale oma lasteaeda! Urmas arvas aga, et lasteaiad on laste jaoks, aga Klaabu polnud temaga päris nõus  ja seletas: ”Ta on ikka meie jaoks ka, sest muinasjututa ei saa hakkama ei laps ega lasteaed ning meie olemegi  nüüd sinu lasteaia muinasjutt!” Urmas imestas: ”Mismoodi t e i e – kas sa polegi üksinda?” Klaabu võttis raamaturiiulist ühe raamatu ja lehvitas sellega: „Ei, ei, peale minu on siin veel liblikad ja põrnikad ja siilid ja linnud ja nipid ja head kalad.  Kõik  kenasti selle raamatu vahel, kuhu kirjanik meid kord pannud! Kalad olid varem kurjad, ehk ikka seepärast, et keegi neist ei hoolinud. Usu mind, selline asi teeb igaühe kurjaks, aga ma arvan, et targem on hommikul edasi rääkida!” Sellel hetkel pidigi Klaabu pisike vestluskaaslane mõlemad silmad kinni panema, sest Unemati puistas sinna kohe terve kamalutäie uneliiva.

Hommik

Urmas ärkas hommikul ja hakkas ennast lasteaeda minekuks sättima, kuid  vanemad muretsesid, et kuidas see laps seal küll ilma nendeta hakkama saab! „Kuidas saab, kuidas saab! Seda ta ju sinna õppima lähebki, sest ega muidu ei saagi hakkama!”. Ema ja isa vaatasid imestunult ringi, et kes küll sellist tarka juttu räägib? Urmas teadis seda väga hästi ning naeratas vandeseltslaslikult oma uutele sõpradele, kui nad asusid koos Klaabu lasteaia poole teele. Ikka selleks, et koos hakkamasaamist õppida!