Räägi pisut oma lapsepõlvest. Kes su vanemad olid? Kus te elasite?
Isa oli tolliametnik, ema kodune. Elasime tollimajas, seal, kus praegu asub Tallinna reisisadam. Ma olin kaunis paha poiss. Mäletan, isa tegi meile laualambi, mida sai ketist sisse ja välja lülitada. Ema ütles, vaata, et sa seda torkima ei lähe! Niipea kui ta selja keeras, pistsin mina näpud lambipessa ja tõmbasin ketti, karjatasin, sain särtsu, näpuotsa tuli valge vill, aga minu „eksperimente“ see ei pidurdanud. Isa ei hakanud kunagi sõrmega minu nina all vehkima, tema kõige suurem karistus oli vaikimine. Jooksin ema juurde: miks isa minuga ei räägi? Ema ütles, mine palu andeks, sa tegid ju pahandust! Palusin andeks ja siis oli kõik jälle hästi. Vaata — külvi ja lõikuse seadus… Olin väga kangekaelne ja isekas, eks ma olen seda eluaeg olnud, aga nüüd on mind täiesti muudetud, ise poleks ma seda suutnud.
Kes sinuga rohkem tegeles, ema või isa?
Ema, tema oli ju päev läbi kodus. Tal oli ilus hääl, kodus toimetades ta muudkui laulis ja mitte lihtsaid viisikesi. Nooruses tahtis ta laulmist õppida, vanaisa olevat lubanud ka. Nad elasid jõukalt, vanaisal oli mitu kauplust. Pärast hakkas ta liiga heldelt vekslitele allkirju andma, läks pankrotti. Ema ütles, et siis polnud laulmisest enam juttugi, tuli õppida nii kiiresti kõndima, et vanad simmikingad välja ei paistaks… Tal oli hea huumorisoon, isal niisamuti. Ema õppis juuksuriks, ta töötas kuus aastat juuksurina, alles pärast minu sündimist jäi koju. Emal oli näitlejaannet, ta käis rahvateatris, esines näidendeis, kodustel pidudel oli tema seltskonna hing, laulis, tegi nalja… Isa oli tagasihoidlikum, füüsiliselt heas vormis, sporti teinud, ujunud, poksinud, võistlustelt auhindu toonud. Tema poksikindaid hoidsime kaua aega alles, samuti tööriistakasti, kus olid igasugused kaablid ja muud tehnikavärgid. Mina kiskusin need ükskord välja, lammutasin ära, tahtsin näha, mis seal sees on. Isa oli siis juba kadunud. Ema andis mulle sellesama kaabliga naha peale… Isa kasutas ametiautot, vahel võttis ta mind garaa¾i kaasa, pani auto käima, tõstis kapoti üles, nägin, kuidas mootor võdises, ventilaator liikus, mingi salapärane jõud tegutses. Midagi ta mulle ikka seletas ka, aga aru ma sellest ei saanud, küsida vist ei osanud ja varsti polnudki, kellelt küsida, kuid huvi nende asjade vastu jäi. Esimesed kinoskäigud olid samuti isaga seotud. Sellal tuli ekraanile „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, läksime kahekesi vaatama. Elasin nii sügavalt filmile kaasa, et nõidumise episoodi ajal tundsin saalis isegi riide kõrbelõhna. Õhtul tõusis temperatuur, mul oli nelikümmend kraadi palavikku. Ka Chaplini „Moodsaid aegu“ käisin koos isaga vaatamas…
See aeg, esimese Eesti Vabariigi aeg, on mulle meelde jäänud nagu paradiis (Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga. Ajakiri Teater Muusika Kino. 2006 nr 4. Küsitles Silvia Kiik).
Avo ühe aastasena Tallinna sadama tollihoone kodus.