Avo Paistik ja Klaabu

Räägi pisut oma lapsepõlvest. Kes su vanemad olid? Kus te elasite?
Isa oli tolliametnik, ema kodune. Elasime tollimajas, seal, kus praegu asub Tallinna reisisadam. Ma olin kaunis paha poiss. Mäletan, isa tegi meile laualambi, mida sai ketist sisse ja välja lülitada. Ema ütles, vaata, et sa seda torkima ei lähe! Niipea kui ta selja keeras, pistsin mina näpud lambipessa ja tõmbasin ketti, karjatasin, sain särtsu, näpuotsa tuli valge vill, aga minu „eksperimente“ see ei pidurdanud. Isa ei hakanud kunagi sõrmega minu nina all vehkima, tema kõige suurem karistus oli vaikimine. Jooksin ema juurde: miks isa minuga ei räägi? Ema ütles, mine palu andeks, sa tegid ju pahandust! Palusin andeks ja siis oli kõik jälle hästi. Vaata — külvi ja lõikuse seadus… Olin väga kangekaelne ja isekas, eks ma olen seda eluaeg olnud, aga nüüd on mind täiesti muudetud, ise poleks ma seda suutnud.

Kes sinuga rohkem tegeles, ema või isa?
Ema, tema oli ju päev läbi kodus. Tal oli ilus hääl, kodus toimetades ta muudkui laulis ja mitte lihtsaid viisikesi. Nooruses tahtis ta laulmist õppida, vanaisa olevat lubanud ka. Nad elasid jõukalt, vanaisal oli mitu kauplust. Pärast hakkas ta liiga heldelt vekslitele allkirju andma, läks pankrotti. Ema ütles, et siis polnud laulmisest enam juttugi, tuli õppida nii kiiresti kõndima, et vanad simmikingad välja ei paistaks… Tal oli hea huumorisoon, isal niisamuti. Ema õppis juuksuriks, ta töötas kuus aastat juuksurina, alles pärast minu sündimist jäi koju. Emal oli näitlejaannet, ta käis rahvateatris, esines näidendeis, kodustel pidudel oli tema seltskonna hing, laulis, tegi nalja… Isa oli tagasihoidlikum, füüsiliselt heas vormis, sporti teinud, ujunud, poksinud, võistlustelt auhindu toonud. Tema poksikindaid hoidsime kaua aega alles, samuti tööriistakasti, kus olid igasugused kaablid ja muud tehnikavärgid. Mina kiskusin need ükskord välja, lammutasin ära, tahtsin näha, mis seal sees on. Isa oli siis juba kadunud. Ema andis mulle sellesama kaabliga naha peale… Isa kasutas ametiautot, vahel võttis ta mind garaaži kaasa, pani auto käima, tõstis kapoti üles, nägin, kuidas mootor võdises, ventilaator liikus, mingi salapärane jõud tegutses. Midagi ta mulle ikka seletas ka, aga aru ma sellest ei saanud, küsida vist ei osanud ja varsti polnudki, kellelt küsida, kuid huvi nende asjade vastu jäi. Esimesed kinoskäigud olid samuti isaga seotud. Sellal tuli ekraanile „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“, läksime kahekesi vaatama. Elasin nii sügavalt filmile kaasa, et nõidumise episoodi ajal tundsin saalis isegi riide kõrbelõhna. Õhtul tõusis temperatuur, mul oli nelikümmend kraadi palavikku. Ka Chaplini „Moodsaid aegu“ käisin koos isaga vaatamas…
See aeg, esimese Eesti Vabariigi aeg, on mulle meelde jäänud nagu paradiis (Avo Paistiku võitlused võimude, tsensuuri ja Goskinoga. Ajakiri Teater Muusika Kino. 2006 nr 4. Küsitles Silvia Kiik).

Veel Avo Paistikust...............
Avo Paistik: "Iseloomult olen ma nagu Kingpool - ühest küljest väga rõõmus või härdameelne, aga samas võin ka hirmsasti vihastada. Rõõmust nutuni võin jõuda minutiga". 21.04.1936.a. Tallinnas tolliametniku peres sündinud Avo Paistiku lapsepõlv jäi eelmise sajandi suurima sõja perioodi. Kuni 1940.a. elati Tallinnas, 1941.a. põgenes pere maale, isa võeti vene sõjaväkke ja ta langes. Saksa okupatsiooni ajal oli Avo Paistik Muraste lastekodus, nõukogude võimu aastail oli ta Viiratsi lastekodus. Edasi järgnes tööstuskool nr. 49, kus Avo Paistik õppis 4 aastat, mille lõpetamisel tuldi koguni Kultuuriministeeriumi korraldusel Moskvast talle aumärki üle andma. Ta lõpetas  Kultuuriülikoolis Heinz Valgu karikatuuristuudio. Avo Paistiku töökoht oli "Tallinnfilmi" heliosakond, millest filmis ka meenutusi kuuleme ja kust Rein Raamat ta "Joonisfilmi" kunstnik-lavastajaks kutsus. Ajendiks oli Avo Paistiku tegevus karikaturistina, mis talle mitmeid preemiaid tõi, samal ajal hakkas ta ka maalima.  Disney stuudio on talle pakkunud koostööd, ent kangekaelse inimesena on Avo Paistik sellest keeldunud. Avo Paistik: "Stiil oleks muutunud ja mina ei saa teha niisugust stiili nagu teised stuudiod". Avo Paistik on jõudnud Jumalani ja ordineeritud pastoriks. Avo Paistik: "Aga siis ma sain kaheksakümne viiendal aastal usklikuks ja 1991 läksin stuudiost ära ja hakkasin Jumalat teenima" (www.koolielu.ee/pages.php).

Jaan Ruusi andmetel on Avo Paistik kahekümne aastaga  kokku loonud 18 joonisfilmi, näiteks   Minek (1990), Naksitrallid (1990), Silmus (1989), Lend (1988,) Naksitrallid II (1987), Hüpe (1985) Naksitrallid (1984), Klaabu kosmoses (1981), Klaabu, Nipi ja tige kala (1979), Klaabu (1978), Tolmuimeja (1978,) Pühapäev (1977), Lask (1976), Pisiasi (1975), Täheke (1974), Värvipliiatsid (1973).

Madridis  (1983) kui ka Stuttgarti  (1986) filmifestivalidel peaauhinnaga autasustatud ning Eesti esimese täispika multifilmi režissöör on maalinud pea kogu oma elu ja müünud enda teoseid (1124) kokku 24 erineva riigi kunstikogujatele. Avo Paistiku maalide kohta on kirjutatud järgmist: „Need on naivistlikud tööd, mida võib pidada ka süütult dadaistlikeks. Laadilt meenutavad nad Joan Miró omasid. Sageli maalitud grotesk on lüüriline ja südamlik nagu nende autor" (www.ekspress.ee/2009/07/16/seltskond/43656).

Avo Paistikust valmis 2005 aastal dokumentaalfilm “AVO”. Stsenarist, režissöör, operaator Valeri Blinov. Montaaž Jüri Tallinn. Stuudio Vene Film Eestis.

Klaabu saamise loost rääkis Avo  järgmist:
„Ajakirjast Täheke anti üleanne,  et ma kirjutaksin-joonistaksin loo originaalsest tegelasest, kel oleksid võluvõimed, aga et laps saaks ise lihtsasti teda joonistada ja valmistada.”  „Mulle tundus see algul võimatu ülesanne. Sõitsin taksoga Mustamäelt  Laulupeo tänavale, taksojuht pidurdas järsku, pea nõksatas ja tuligi  mõte munast. Läksin koju ja küsisin naise käest muna. Nii valmistasin munast Klaabu, plastiliinist tegin  käed ja jalad, harjastest kolm ripset ja joonistasin näo. Kui 2,5 aastane poeg Hanno  nägi Klaabu peas plastiliini küsis ta, mis krimblid need.  Viisin valmis Klaabu Tähekesse.”  Iga kuu ilmusid Tähekeses A. Paistiku joonistatud piltide  põhjal Klaabu lood, mille kirjutas Jaan Rannap.  Nii sündisid Klaabu lood ning ka multifilmid (telefoni intervjuu 2.11.09). Klaabu sünnipäev on 24. oktoober 1975.  a.

Klaabu on muinasjutuline olend, kes  sündis pisitillukesest vihmapiisast. Ta oli väga seiklushimuline ja  seikles nii maal, õhus kui ka vees.
Klaabu eriliseks omaduseks on see, et ta saab oma kuju muuta ning tänu sellele saab ta üle paljudest rasketest olukordadest. Ükskõik kuhu Klaabu ka ei läheks, ikka on ta rõõmsameelne, abivalmis  ja heatahtlik. Tänu oma uudishimule viib ta paljudesse kohtadesse hea tuju.

Koostas: Jana Treier
4.11.2009